LOODUS: Kas liikide väljasuremine on tavaline nähtus või tuleb selle pärast muretseda?

Üle maailma avastatakse pidevalt kümneid ja kümneid uusi tugevaid ning elujõulisi taime- ja loomaliike, millest varasemalt midagi ei teatud. Samas juhtub, et leitakse ka juba hääbumise äärel olevaid liike. Et erinevaid liike on Maale tekkinud ja samamoodi ka kadunud juba sadu miljoneid aastaid, tekib küsimus, kas tegemist on loomuliku nähtusega või on selles meid praegu vägagi aktuaalselt ümbritsevas protsessis midagi tähelepanuväärset.

Allikas: Shutterstock

Vikipeedia defineerib ''väljasuremist'' kui taksoni rühma esinemise lõppemist lokaalselt või globaalselt. Sisuliselt tähendab see mingisse kindlasse kategooriasse kuuluvate organismide rühma hävinemist. Kui paljude organismide rühmade väljasuremised satuvad suhteliselt lühikese ajavahemiku sisse, siis nimetatakse seda väljasuremissündmuseks.

Tehniliselt saame fossiilsete leidude alusel justkui tõestada, et väljasuremine on geoloogilises ajas tavaline nähtus. Mondo maailmakool kirjutab oma blogis, et aegade algusest on maakeral elanud ligi 500 miljonit liiki, millest tänaseks välja surnud on 490 miljonit liiki.

Liikide väljasuremine on iseenesest loomulik protsess, kuid tänapäeval on peamiselt inimtegevuse tulemusel tekkinud bioloogilise mitmekesisuse vähenemine võtnu mõõtmed, mida saabki juba nimetada väljasuremissündmuseks.

National Geographic kirjutab, et asteroidiplahvatusele järgnenud massiväljasuremine toimus umbes 66 miljonit aastat tagasi ja selle tulemusel hävisid dinosaurused. Nüüdsel väljasuremisel on aga põhjuseid hulga rohkem: metsaraie, salaküttimine, sissetoodud patogeenid (ehk haiguse tekitajad), kliimamuutus, ülepüük, ookeani hapestumine ja nii edasi.

Vaadates eelnevalt loetletud põhjuseid, ei ole ühist nimetajat keeruline leida - inimene. Seda on kinnitanud oma ütlemistes ka suur loodusuurija Edward Osborne Wilson, kes on öelnud, et inimene on kõigi aegade esimene liik, millest saab geofüüsikaline jõud. Paljude teadlaste hinnangul olemegi jõudnud uude geoloogilisse ajastusse, milleks on antropotseen ehk inimese ajastu.

Momondo maailmakool on oma blogis erinevate allikate põhjal välja toonud, et viimase neljakümne aasta jooksul on maailma rahvaarv kahekordistunud, kuid samal ajal on loomaliikide arv vähenenud kolmandiku võrra. Bioloogiline mitmekesisus on viimase 35 aasta jooksul langenud kolmandiku võrra, mere loomaliikidest on hävinud 28% ja maismaa loomaliikidest 25%. Sellist järsku väljasuremist ei osanud 35 aastat tagasi keegi oodata.

On koolitõde, et Eesti kõige suurema elurikkusega maalapike asub Laelatu puisniidul. 2017. aastal aga teatasid bioloogid, et Laelatu taimerikkus on hakanud kahanema - ruutmeetril, kus 2001. aastal kasvas 76 liiki taimi, loendati 16 aastat hiljem vaid 66. Kunagise ligi 600 looma- ja taimeliigi asemel näitas 2012. aasta loendus neid puisniidul olevat poole vähem.

Sellistele faktidele otsa vaadates on selge, et tegemist ei ole lihtsalt niisama bioloogiliste ja geograafiliste faktorite mõjude tulemusena loomulikul teel liikide väljasuremisega. Järsk liigirikkuse vähenemine on tugevalt korrelatsioonis erinevate inimtegevustega.

Tõsi on, et ühe indiviidi tasandil on keeruline muudatusi nii suures süsteemis luua. Küll-aga leian, et inimkonnal aeg võtta vastutus, lõpetada ''laia lehe mängimine'' ning saada aru oma mõjust ja rollist Maa ökosüsteemi kontekstis. Meil on vaja teha kollektiivseid otsuseid, mis nõuavad ''kastist välja'' mõtlemist ega teeniks ainult meie enda mugavusi. See võib peale vaadates tunduda abstraktsena, sest kiireid tulemusi pole oodata, kuid vastasel juhul pole praegusel liigirikkusel Maa ajaloo kontekstis pikka pidu oodata. Asteroidiplahvatusega tekkimise või tekkimata jätmise mõjutamiseks ei ole meil palju teha, kuid 18. sajandi teises pooles suure industrialiseerimisega alguse saanud antropotseeni taustal on võim ainult meie endi kätes.