Kui väga meile ka ei meeldiks vastupidine, siis konfliktse tuleb elus ikka ette nii meist endist kui ka teistest tulenevatel põhjustel ja nende eest ei ole lõpuni keegi kaitstud. Et tegemist on paljude inimeste igapäeva puudutava teemaga, on konfliktidega seonduvat põhjalikult uuritud. Teame, et tüliõun veereb aegajalt igale õuele seega vaatame, kuidas nendes olukordades võimalikult hästi toime tulla.
Koolitaja ja psühholoog Anneli Salk on Postimehes avaldatud artiklis öelnud, et ka kõige paremates olukordades tuleb vahel ette üksteise mittemõistmist ja möödarääkimist. Ja kui selliseid olukordasid ei suudeta rahumeelselt lahendada, võib see viia tõsiste probleemideni.
Tema sõnul sõltub konfliktisituatsiooniga toimetulek suures osas kõigi osapoolte sotsiaalsest intelligentsusest, heast tahtest ja suhtelmisoskustest ning kõige olulisem on konfliktisituatsioonis tugevad emotsioonid ja mõistus lahus hoida. Vastasel juhul reageeritakse ainult emotsionaalsel tasandil ning ei suudeta tekkinud olukorda adekvaatselt hinnata ja seetõttu ei suudeta seda ka konstruktiivselt lahendada. Mida rutem hakatakse probleeme tekitavaid situatsioone lahendama, seda suurem on tõenäosus ka tulemuseni jõuda.
Koolitaja ja psühholoog Anneli Salk on välja pakkunud järgnevad konflikti lahendamise strateegiad:
Domineerimine/võitlus - selle strateegia kasutajad on keskendunud maksimaalselt enda huvidele ja minimaalselt teiste huvidele. Domineeriv pool lähtub enda huvidest ja kasutab võimu (füüsilist, majanduslikku, intellektuaalset) teise poole mõjutamiseks.
Kohandumine/leppimine - harmoonia säilitamiseks võetakse maksimaalselt arvesse teise poole nõudmisi ja surutakse alla enda vajadused. Selline konflikti lahendamise viis võib tunduda allaandmisena, kuid võib mõnes olukorras olla kõige otstarbekam. Pidevalt seda konflikti lahendamise strateegiat aga kasutada ei saa, sest pärast pidevat kohandumist jõutakse murdumiseni ning seejärel tulevad tõelised probleemid veel tugevamini esile.
Vältimine - tundub esmapilgul mugav viis konfliktidega toime tulla, aga selline käitumine ei lahenda midagi, vaid konfliktid kestavad ja arenevad varjatult edasi.
Koostöö ja probleemi lahendamine - teoreetiliselt on tegemist kõige parema konflikti lahendamise strateegiaga, kuid praktikas osutub tihti kõige raskemini teostatavaks. Sellisel juhul püütakse lahendada konflikti arvestades maksimaalselt kõigi osapoolte huvidega - tegeletakse erimeelsuste põhjustega ning püütakse leida kõiki osapooli rahuldav lahendus. Kõige suurem takistus selle strateegia puhul on hoiak, et ainult üks saab võita ja teised paratamatult kaotavad. Keerukaks teeb selle strateegia ka see, et konfliktsed olukorrad on emotsionaalsed ja kainet meelt on keeruline säilitada.
Kompromissi leidmine - eelnevalt nimetatud strateegiate keskmine ja ühtlasi ka kõige enamlevinud meetod konfliktidega toime tulekuks, sest siin ei ole kaotajat ega võitjat ning ükski osapool ei saavuta sel juhul maksimumi ning kellelegi pole liiga tehtud. Probleeme selle strateegiaga küll ei väldita, aga nendega ei tegeleta ka sügavuti. Kompromiss on hea lahendus siis, kui ressursse on võimalik võrdselt jagada. Samuti võib see olla ajutiseks lahenduseks eriti keerulistele probleemidele.
Tartu ülikoolis arengupsühholoogias doktoritöö kaitsnud Anni Tamm on Novaatorile öelnud, et konflikt ei ole midagi erakordset, ammugi ei ole selle tähendus üdini negatiivne. See tähendab, et tänu probleemsituatsioonide lahendamisele võib osapooltse vaheline mõistmine ja lähedus kokkuvõtlikult hoopis suureneda.
Seega kuigi konflikt seostub esmajoones kohe pigem negatiivsete emotsioonidega, võib selles peituda ka võimalus arendada nii ennast kui ka oma suhteid positiivses suunas. Kokkuvõtvalt ei tasu konflikte tingimata ärgitada, aga samuti ei pea neid kartma, vaid lahendusi otsides vaadata situatsiooni laiemalt ja olenevalt probleemi sisust ka lahendusstrateegia valida. Meeles tasub hoida, et lahendamatuid olukordasid ei ole olemas ja kõik sõltub lahendajate pädevusest ja kasutatavate strateegiate sobivusest.