Koroonaviiruse leviku tõttu suleti märtsi lõpus enamik koole, gümnaasiume ning ka ülikoole ja õpilased suunati koduõppele. Kui suuremad õpilased saavad koduõppega ise hakkama ning üldjuhul juhendamist ei vaja, siis kõige suurem muutus seoses sellega tuli kaasa just lapsevanematele, kelle lapsed vajavad koduõppe täitmiseks juhendamist.
Nii sotsiaalmeedias kui ka uudisteportaalides leidub arvukalt kaebusi ning appihüüdeid hädas lapsevanematelt, kes oma võsukeste õpetamisega hakkama ei saa. Küll puudub kodus distsipliin, küll on ülesanded liiga raskeid või on neid liiga palju. Murel on kindlasti alust, sest tihti tuleb lapsevanematel täita kodukontoris oma tööülesandeid ning samal ajal ka last õpetada. Ei kujuta veel ettegi olukorda, kus koduõppel on mitu last, keda tuleb erinevate ülesannetega abistada.
Ka minu väike vend on piisavalt väike, et vajab õppimiseks täiskasvanu abi. Kõige keerulisem oli lapsele selgeks teha, et need ei ole kodused ülesanded, vaid tuleb järgi teha praktiliselt kogu koolipäev. Alguses oli palju jonni ja pisaraid ning last oli raske motiveerida ülesandeid täitma. Olukorda aitas lahendada n-ö kooliaja tegemine nutivabaks - telefoni sai laps kätte alles siis, kui ülesanded olid tehtud.
Olen kuulnud ka koolidest/klassidest, kus pea kõik koolitunnid viiakse virutaalkeskkondades õpilastega läbi. See on lapsevanematele kindlasti parem variant, sest õpetaja professionaalina oskab last paremini õpetada ning ära jääb kogu vaev last õppima motiveerimiseks. Koroonakriis on kindlasti paljudele koolidele õppetunniks ning motiveerib tulevikus rohkem tehnoloogilisi lahendusi kasutama.