Linnastumine ehk urbaniseerumine on linnade arvu ja suuruse kasv, linnaelanike osatähtsuse suurenemine maa rahvastikus ja linnalise eluviisi levimine (Vikipeedia). Nimetatud nähtus sai alguse inimeste soovist leida linnadest tööd ja paremaid elutingimusi. Inimeste massiline kogunemine linnadesse on loonud täiesti uue tehisliku keskkonna, milleks on linnaruum.
Linnastumise põhjused ja perioodid on olnud riigiti erinevad. Vikipeedia andmetel on Eesti puhul võimalik rääkida linnastumisest alates 1950. aastatest. Seda põhjustas ennekõike industrialiseerimine, aga ka riigipoolsed investeeringud teatud piirkondade ja linnade arendamiseks.
Kogu tsivilisatsiooni ajaloos toimus aga pöördeline sündmus umbes 2008. aasta paiku - alates sellest ajast elab rohkem maailma rahvastikust linnades, mitte maal. Selline trend on (vähemalt Eesti näitel) selgelt säilinud ja inimesi kolib endiselt maalt linna rohkem. See on tugevalt mõjutanud ettevõtluse arengut ja sellega seoses ka üldist elukvaliteeti maal, kuid olenemata püüdlustest, ei ole riigil ega kohalikel omavalitsustel õnnestunud seda tendentsi vastupidiseks pöörata.
Linnaruumi on algusest peale loodud inimese jaoks ja inimeste poolt kujundatud vastavalt nende vajadustele. Nii leiame avalikust ruumist parke, väljakuid, avalikke asutusi ja elumajasid, tänavaid jalakäijatele aga ka erinevatele liiklusvahenditele mõeldud sõiduteid.
Viimased on kahtlemata ka peamiseks avaliku diskussiooni teemaks linnaruumi kontekstis. Postimees on 2010. aastal avaldanud artikli, mille kohaselt oli 1. jaanuar 2010 seisuga Tallinnas 10 758 566 ruutmeetrit sõiduteid. Samas artiklis on välja toodud uuringu koostanud K-Projekti iseloomustus pealinna tänavavõrgu kohta, mis ütleb järgmist: ''Tallinna ja selle lähiümbruse liiklust iseloomustavad suured liiklussagedused peateedel ja tänavatel, ristmike ebapiisav läbilaskevõime selliste liiklussageduste teenindamiseks ning tagajärjeks on suured ummikud. /.../ müra- ja vibratsioonitase ning saasteainete kontsentratsioon liialt kõrge.''
Jah, eelnevad andmed on pärit ajakohasemate andmete puudumisel küll 2010. aastal loodud Tallinna ja selle lähiümbruse transpordikava dokumendist, kuid teame, et olukord ei ole tänaseks eriliselt muutunud. Selle ilmestamiseks veel võrdlus, et dokumendis välja toodud 10 758 566 ruutmeetri sõiduteede kohta on linna kõnniteede üldpind vaid 2 402 060 ruutmeetrit ehk pea 5 korda väiksem.
Ja kui läheme tagasi selle juurde, et linnaruum on INIMESE jaoks loodud tehistekkeline keskkond, siis tekitab selline teadmine tõesti omajagu küsimusi. Seega ei ole sõiduteede rohkus mitte ainult keskkonnasäästlikkuse ja sellega seoses masinate liikumisest tekkiva saaste küsimus, vaid ka põhimõtteline - kelle jaoks meie linnad siis ikkagi on?
Tsiteeriksin siinkohal Briti arhitekti Mark Lemanskit, kes on Veronika Valki poolt tõlgitud ja Sirbis ilmunud arvamusartiklis öelnud: ''Avalik ruum ei ole üksnes majadevaheline jääkruum - see on positiivne lava, kus sootsium end pidevalt taaskehtestab ja kus järgmine põlvkond kodanikeks kasvab.'' Ja just sellest mõttest võiksimegi linnaruumi kujundamisel lähtuda ning mõelda kaks korda ''kas inimesele või masinale?'', enne kui kilomeetrite kaupa järgmiseid teid panema hakata.